Punakõht piraajad teevad urisevaid hääli ujupõie ja trummilihaste abil. Piraajad häälitsevad aktiivselt liigikaaslastega konkureerides, võideldes ja neid taga ajades.

Tursad teevad urisevat häält ujupõie ja trummilihaste abiga. Häälitsevad peamiselt isased kalad kudemisajal, et oma urinaga paarilist peibutada.

Ahvenad on võimelised aktiivselt häälitsema tuues kuuldavale haugatusi ja urinaid. Helisid tekitavad nad tõenäoliselt õhujuha kaudu rõhu all olevat gaasi ujupõiest välja lastes, samas ujupõis toimib helide võimendina. Ahvenad häälitsevad sageli spontaanselt, rohkem öösiti ja toitu otsides (saaki jälitades).

Angerjas häälitseb aktiivselt. Ujupõie, õhujuha ja tõenäoliselt ka hammaste abil toob ta kuuldavale klõbinaid, klõpse, piikse ja mütsatusi.

Haug toob kuuldavale kolksatusi tõenäoliselt trummilihaste ja ujupõie abil.

Karpkala tekitab aktiivselt helisid tõenäoliselt ujupõie ja trummilihaste abil.

Koha häälitseb aktiivselt tuues tõenäoliselt hammaste või luude hõõrdumise abil kuuldavale kõrinat, klõpse ja prakse. Tihti häälitseb öösiti toitu otsides.

Linask tekitab aktiivselt helisid tõenäoliselt ujupõie ja trummilihaste abil. Repertuaari kuulub ka neeluhammaste krigistamine.

Lutsud tekitavad aktiivselt kopsivaid, põrisevaid helisid ujupõie ja trummilihaste abil. Kõige jutukamad on lutsud jää all kudemishooaja alguses. Kuna jää all on valgust vähe ja nägemisest ei ole eriti abi, on häälitsemisel tõenäoliselt väga oluline osa lutsude paljunemiskäitumises.

Lõhed tekitavad heli lastes ujupõiest välja õhumulle. Lõhilaste seas on levinud õhu liikumise teel helide tekitamine. Kala lööb kõigepealt veepinnal lupsu ja tõmbab ujupõide õhku, siis ujub sügavamale ja laseb häälekalt ujupõiest õhku välja.

Meriforellid tekitavad heli lastes ujupõiest välja õhumulle. Lõhilaste seas on levinud õhu liikumise teel helide tekitamine. Kala lööb kõigepealt veepinnal lupsu ja tõmbab ujupõide õhku, siis ujub sügavamale ja laseb häälekalt ujupõiest õhku välja.

Isased mudilad tekitavad ujupõie ja trummilihaste abil urisevaid-põrisevaid helisid kurameerimise ja agressiivse käitumise repertuaari osana.

Nolgused häälitsevad aktiivselt liigikaaslastega konkureerides, tuues vastase heidutamiseks ujupõie ja trummilihaste abil kuuldavale urisevaid häälitsusi.  See võib olla väga tõhus meetod vastase võitlusvõime hindamiseks.

Räim tekitab heli lastes õhumulle pärakuga ühenduses oleva õhujuha kaudu ujupõiest vette. Röövkalade rünnakute puhul vabastab terve räimeparv korraga ujupõiest päraku kaudu vette õhumulle, mis tekitab mõnikord lausa veepinnale vahtu. Selline ühine mullitamine ajab segadusse ja suunab räimeparvest eemale nii nägemise kui ka kuulmise järgi orienteeruvaid kiskjaid.

Sägad häälitsevad aktiivselt tõenäoliselt ujupõit ja õhujuha nendega seotud lihaste abil vibreerima pannes. Nad toovad kuuldavale haugatustele, kõlksudele ja tümpsudele sarnaseid helisid. Sägad häälitsevad sageli öösiti.

Särjed toovad kuuldavale urinat või koputusi meenutavaid helisid. Tõenäoliselt häälitsevad nad pannes lihaste abil vibreerima ujupõie ja õhujuha.

Vikerforellid tekitavad heli lastes ujupõiest välja õhumulle. Lõhilaste seas on levinud õhu liikumise teel helide tekitamine. Kala lööb kõigepealt veepinnal lupsu ja tõmbab ujupõide õhku, siis ujub sügavamale ja laseb häälekalt ujupõiest õhku välja.

Miks kalad räägivad?

Vastupidiselt levinud ettekujutusele ei ole veealune maailm sugugi vaikne. Lisaks üsna valjule abiootilisele taustamürale (lainete müra jms.) tekitavad selgrootud, kalad ja mereimetajad mitmesuguseid helisid, mis võivad olla väga erineva sageduse ja tugevusega. Mittespetsiifilised elutegevusega kaasnevad helid käivad kaasas kõigi kaladega (näiteks toitumise või ujumisega kaasnevad helid), kuid on ka kalu, kes aktiivselt häälitsevad.

Enamuse teadaolevate kalaliikide kohta puuduvad andmed, kas nad teevad häält või mitte, kuid praeguseks on kindlaks tehtud ligi 1000 liiki, kes on võimelised teatud situatsioonides spetsiaalseid helisid tekitama. Need kalad häälitsevad organite abil, mis lisaks võimalikele muudele funktsioonidele on spetsiaalselt kohastunud helisid tekitama.

Kala võib aktiivselt häälitseda erinevatel põhjustel:

1. Ehmatades ja põgenedes
2. Võideldes või konkureerides liigikaaslastega (võitlus toidu pärast või territooriumi kaitsmine)
3. Sobiva paarilise tuvastamiseks sarnaste liikide hulgast
4. Paarilise peibutamiseks.

Olenevalt ajast või kohast võib kalade häälitsemise sagedus ja  intensiivsus olla väga erinev. Kõige jutukamad on kalad enamasti kudemise ajal ja öösiti. Kuigi kalade sõnavara on väga piiratud, antakse teatud helisid tekitades ja heliimpulsside sagedusi muutes siiski edasi teavet keskkonna ning kala füsioloogilise seisundi kohta.

Kuidas kalad räägivad?

Kalad võivad aktiivselt helisid tekitada kasutades erinevaid organeid ja mehhanisme.

Hõõrdumisel tekkivaid kriuksuvaid, klõpsuvaid, ragisevaid, siristavaid, röhkivaid, krooksuvaid jne. helisid toovad  kalad kuuldavale hõõrudes vastamisi hambaid, neeluhambaid, koljuluid, lõualuid, lõpusekaari, uimeluid, selgroolülisid. Neid helisid tekitavad  enamus kalu passiivselt, näiteks röövkalade puhul on need helid sageli seotud saaklooma söömisega. Spetsiaalselt suhtluseks tekitavad selliseid helisid näiteks sägalised ja kirevahvenlased.

Põrisevaid, trummeldavaid jne. helisid tekitavad kalad spetsiaalsete trummilihaste ja ujupõie abil. Ujupõis ja trummilihased on kõige levinum helide tekitamise vahend aktiivselt häälitsevate kalade hulgas.  Trummilihase kiired kokkutõmbed põhjustavad ujupõie mahu muutusi, mis paneb ujupõie pinna vibreerima ja kuuldavaid helilaineid tekitama. Trummilihaste kokkutõmmete kiirus on suurem, kui mistahes teistel lihastel nii kalade kui ka ülejäänud selgroogsete loomade kehas.  Ujupõis toimib sageli ka luuliste struktuuride abil tekitatud helide võimendina.

Kaladel, kel on õhujuha ujupõie ja soolestiku vahel, võivad gaaside üleminekul ujupõiest soolestikku või gaasi vabanemisel seedetraktist väliskeskkonda tekkida pneumaatilised helid. Sel viisil võivad helisid tekitada heeringlased, angerlased, sägalised ja karpkalalised. Näiteks angerjal ( Anguilla anguilla), tekivad piiksudele või plaksudele sarnased helid gaasi vabanemisel ujupõiest.

Krooksuvaid, urisevaid helisid tekitavad mõned liigid rinnauime lihaste ja kõõluste abil, rinnauime ette-taha liigutades. Guraamid (Trichopsis) teevad niimoodi häält enne vastasega võitlema hakkamist.

Põhjaeluviisiga kalad kasutavad suhtlemiseks mööda veekogu põhja pinnast levivaid helisid. Paljude selliste kalade käitumisrepertuaar sisaldab lööke ja lakse aluspinnale, uimede abil vastu põhja koputamist jne. Sellised helid annavad tõenäoliselt olulist teavet kudemispartneri hindamiseks ja valikuks. Lisaks võivad isased seda signaali kasutada konfliktiolukordades. Veekogu põhjale koputamise abil suhtlevate  kalade hulka kuuluvad mudillased ja võldaslased.

Milliseid helisid kalad tekitavad?

Hõõrdumisel tekkivad helid on mitteharmoonilised impulsssignaalid- sagedusega mõnekümnest kuni mõne tuhande hertsini. Need helid võivad inimkõrvale meenutada kriuksumist, jahvatamist, sisinat, lohisemist, röhkimist, kaagutamist, sirinat, kriuksumist, krooksumist, tugevaid lööke jne.

Trummilihaste ja ujupõie abil tekitatavad helid võivad mõne liigi puhul olla nii valjud, et on isegi veepinnale kuulda. Helid, mida tekitavad trummilihased, erinevad muudest kalade tekitatud helidest, sest need võivad koosneda mitme sagedusega helide harmooniast. Põhisagedus on madal- mõnekümnest mõnesaja hertsini. Harmoonia moodustavad sagedused ei ületa enamasti 500–800 Hz, erinevate sageduste arv harmoonias on kolm, neli või mõnikord rohkemgi. Erinevate kalaliikide hääled erinevad oma põhisageduselt, impulsside arvult, harmoonia moodustavate sageduste arvult, kestuselt ja amplituudilt. Inimese jaoks on need helid sarnased trummimängu või raksatustega, kiirete haamrilöökidega, korduva vingumise, puurimise, susisemise, nurrumise, vile või krooksumisega jne.

Õhumullide liikumisel ujupõiest seedetrakti võivad tekkida piiksuvad või plaksuvad helid. Heeringad (Clupea harengus) vabastavad siristava või vidistava heli saatel õhumulle ujupõie tagaosas olevast kanalist vette erinevate stressitekitajate (kiskjad või püügivahendid) tõttu, kui hirmunud parv liigub vees allapoole. Suur pilv õhumulle vähendab nähtavust ja ajab kiskjaid segadusse.

Hüdrodünaamilisi helisid tekitavad ujuvad kalad. Neid helisid põhjustavad vee liikumine kala keha pinnal ja kala sisemiste struktuuride liikumine ujumisel. Hüdrodünaamilised helid on suure intensiivsusega kui kala järsult kiirendab või  muudab ujumissuunda. Mitmekümne või mitmesajapealiste kalaparvede liikumise sünkroonsete muutuste ajal helid liituvad  ja võivad olla väga valjud. Hüdrodünaamilised helid on peamiselt madala sagedusega mitteharmoonilised võnked, mille sagedused on alla 100 Hz. Kiiresti ujuvad kalaparved tekitavad heli, mis sarnaneb ulgumisele, mürinale või kohinale. Järsult suunda muutev kalaparv tekitab plahvatusele sarnanevat heli.

Hingamisega seotud helid võivad tekkida lõpusekaane luude liikumisel. Need helid sarnanevad plaksude või koputustega. Enamasti on tegu passiivsete helidega kuid Botia horae puhul on teada ka nende helide kasutamist liigikaaslastega suhtlemisel.

Löögid, laksud ja koputused vastu veekogu põhja tekitavad lühikesi madala sagedusega helisid.

Saagi või toidu haaramisel tekkiv  järsk  rõhulangus kala suuõõnes võib  tekitada  heliimpulsi.

Kuidas saaks kalu pealt kuulata?

Helid levivad vees viis korda kiiremini kui õhus ja sumbuvad vähem, kuid üleminekul veekeskkonnast õhku üle 90% helilainest neeldub. Niisiis on vee peal olles raske kuulda ka väga valje veealuseid helisid. Võib proovida pista pea vee alla, kuid inimese kõrv pole siiski kohastunud kuulmiseks vee all. Veealuste helide kuulamiseks ja lindistamiseks kasutatakse spetsiaalseid mikrofone- hüdrofone, mis registreerivad helisid vahemikus 10-20 000 Hz. Looduses on kalade hääli üsna raske kuulda ja lindistada tugeva taustamüra tõttu. Ning kui kohal on arvukalt mitut liiki kalu, on üsna raske kindlaks teha, kes neist parasjagu häälitses. Kontrollitud eksperimendi tingimustes aga kipuvad kalad olema üsna sõnaahtrad.